Lugu 63

Minu poeg sündis 2008. aastal septembri lõpus. Sünnitustegevus ebaregulaarsed valud olid umbes 2 päeva ehk oli väga pikk ja väsitav minu jaoks, lisaks pressis laps pärasoolele, mis valmistas ekstra valu. Mulle selgitati, et seda ei saa millegagi leevendada, kuid nad saavad teha epiduraali ja sünnitusvalud ära võtta. Lõpuks läksid valud väljakannatamatuks ning kuna avatust ka ei tulnud, nõustusin epiduraaliga. Sain seda 2 annust järjest, sest avatust ei tulnud ega tulnud, kuid siis äkki laps liikus, ning kõigil hakkas kiire teda välja saada. Mina presse ei tundnud ja mul on väga ähmased mälestused, mis täpselt juhtus. Kõik oli nagu unes. Vahel oli ruum arste täis, vahel oli ainult ämmaemand. Ma ei mäletanud kes lõpuks mu lapse vastu võttis - kas arst või ämmaemand. Kuid kohe, kui laps oli sündinud, võeti laps ja joosti teise ruumi, minuga ei jäänud kedagi, ühtegi selgitust ei antud, jäin lihtsalt selilili lauale lebama ja ei julgenud ennast liigutada ning kordasin endale, et paanikaks pole veel põhjust ning sundisin ennast rahulikuks. Vahepeal tuli koristaja sinna ruumi põrandat puhastama. Palusin tal mulle vett juua anda, kuid see ei saanud eesti keelest aru… Lõpuks toodi laps minu juurde, arst jätkas oma protseduuridega nagu poleks midagi juhtunudki. Lapse isa ütles, et sai hapnikku ja ei olnud midagi hullu. Hiljem lugesin, et epiduraal võib vastsündinul hingamise probleeme põhjustada, kui selle mõju veel vahetult enne sündi kestab ja nii see meie puhul oli.

Kui minu kordategemisega valmis saadi, toodi mulle pliiats ja paber allkirjastamiseks. Öeldi, et kirjuta alla, et oled kõigi vaktsiinidega nõus. Mäletan, et tundsin viha - ma ei tea nendest midagi ja nad tahavad et ma kirjutaks alla dokumendile, mida ma lugenud ei ole! Ma arvan, et see on ka ainus põhjus, miks ma seda insidenti mäletan. Järgmine mõte oli, et ma olen nii väsinud, et ei jaksa süveneda ja ei hakka vaidlema. Kirjutasin, veel selili sünnituslaual lebades, alla dokumendile, mille sisust ma ei teadnud midagi ning kedagi see ei huvitanud. Kuna ma juba olin nõustunud kõigega, ei hakanud enam rohkem ka hiljem uurima.

Hiljem, kui oma uurimustööd tegin, saatsin küsimustikud sünnitusmajadele, kus muuhulgas küsisin, kus ja millal nad sünnitanult seda nõusolekut küsivad. Keegi ei soostunud vastama. Küsisin foorumis, kus ja millal neilt seda nõusolekut küsiti. Kolmandik ei mäletanud ehk teisisõnu tegid seda ebateadlikult. Kolm aastat hiljem oldi juba märksa viisakamad, kuigi ma juba varakult oma vaktsiinide vastusest teada andsin…

Kuid tagasi lapse juurde. Ma ei olnud varem palju beebidega kokku puutunud ning puudus võrdlusmoment. Nüüd kui mul on 2 vaktsineerimata last võin julgelt väita, et mu esimene laps nuttis kordades rohkem kui teised, teda oli palju raskem magama saada. Ka olid kõik arengu verstapostid hilised - nö viimasel hetkel, kui veel sai normaalseks pidada, kuid alarmeeritud olin nii mina, perearst kui ka neuroloog.

Pärast esimest visiiti hakkas arst juba hoiatama, et sel lapsel võib tulla toiduallergiaga probleeme ja kuna ma teda rinnapiimaga toitsin, siis hakkas andma soovitusi, mida vältida. Ning allergia järgneski peale iga viisikvaktsiini, mis siis tehti. Iga kord ma ütlesin arstile, et allergia läks kohe hullemaks, tekkisid karedad laigud näol, kehal, kätel ja jalgadel. Kuid arst ütles, et ei ole vaktsiinist ja et seda on nii vähe! Et ühel lapsel olevat palju hullem ja et see tuleb toidust, mitte vaktsiinist. Määras aga hormoonkreeme peale määrimiseks. Sel ajal uskusin, et mul on vaja arsti heakskiitu vaktsineerimisest loobumiseks, adumata, et temal oli hoopis minu nõusolekut vaja hoolimata sellest, et ma seal sünnitusmajas kõigega nõustusin.

Viisikvaktsiini puhul mulle öeldi, et see on väga valus ja on normaalne, kui laps valust siis nutab. Nii siis ka oli. Kuid järgmine kord ta ei nutnud samamoodi, peaaegu, et ei teinud väljagi. Ja siis mõtlesin, et tal on midagi tundmisega viga - miks tal muidu nii erinev reaktsioon.

Iga kord, täpselt 2 nädalat peale viisik-vaktsiini saamist, laps oksendas ja oli kõhust lahti ning 2 korral pidime minema vedelikupuuduse pärast nakkus haiglasse tilguti alla. Kästi anda enteroli kuid see tegi asja ainult hullemaks, ma mäletan, et väljaheide nägi välja nagu heleroheline svamm, nagu hall samblik metsas. Arstid ütlesid, et enterol ei saanud küll halvasti mõjuda, kuna see on pärm. Hiljem sain teada, et b-hepatiidi vaktsiinis on kasutatud pärmi ja võimalik, et tal oli allergiline reaktsioon sellele… Muidugi seda seost keegi ei uurinud. Kõik uuringud, mis nad tegid lapsele, olid korras, midagi ei leitud, kuid haiglast saime veel norwalk viiruse (kinnitati, et see haiglaviirus), mis venitas haiglas ja tilguti all oleku aega veel pikemaks.

Kui siis perearstile ütlesin, et mulle tundub, et vaktsineerimine haigestumise põhjustas, siis arst vaidles vastu ja väitis, et sellest et käisime basseinis ning sealt ilmselt saime midagi. Kõik testid olid ju negatiivsed ja vaktsiini infolehel on kõhulahtisus kõrvalmõjuna ilusti kirjas.

Poole aastasena jäi tegemata kolmas B-hepatiidi vaktsiin, sest ma ei nõustunud 2 vaktsiini samal ajal tegema ja pärast oli laps haige.

Tõeline peavalu oli see allergia. Kogu aeg mõtlesin, et mida ma küll söön, mis talle sedasi mõjub. Ma ei tahtnud rinnapiima andmisest loobuda ja pudeliga last toitma hakata. Suhtlesin sel ajal interneti foorumis teiste emadega, ning oli neid, kes nii otsustasidki - minna üle piimasegule. Mina seda ei teinud. Ma uskusin, et leian põhjuse ning saame allergiast võitu.

Vahepeal kolisime Tallinnast Viimsisse ja seega tuli meile uus perearst. Ees ootas 1-aastase MMR vaktsiin, kuid enne tuli ära teha veel see B-hepatiidi süst. Leppisime kokku arstiga, et korraga ei tee, jätame 2 nädalat vahele. Mina pakkusin sellise ajavahemiku välja ja arst oli nõus. Hiljem lugesin riiklikust vaktsineerimise juhendist, et vaktsiine võib teha kas korraga koos või vähemalt 4 nädalase vahega, mitte mingil juhul 2 nädalase intervalliga. Arst nähtavasti ei teadnud seda... Kuna B-hepatiidi vaktsiinile kohe mingit ägedat reaktsiooni, ei järgnenud, siis läksin 2 nädalat hiljem seda MMR vaktsiini talle tegema. Ja siis läks põrgu lahti... Läksime arsti juurest koju ja mu laps, kes oskas 1-aastasena iseseisvalt lusikaga süüa, enam ei osanud. Ta hoidis lusikat käes, suu oli lahti, kuid lusikat suu juurde liigutada enam ei osanud. Sain aru, et nüüd on midagi tõesti pahasti ja see ei saa olla muu kui see süst, mille ta just sai.

Lapsel tekkis lööve, munandid läksid suureks ja lillaks, ta oli rahutu, hakkas selili olles kahte jalga vastu maad põmmima. Tal tekkis silmade valgustundlikkus, hakkas neid kissitama ja imelikult kinni pigistama. (Täna on tal +6 prillid. Kellegil suguvõsas ei ole nii tugevaid prille.) Kõhust läks väga kinni, kakamine oli valus, lõpuks kutsusin kiirabi selle peale, sest laps röökis valust. Soovitasid lapsele mikrolaxi anda. Swelle peale kakas laps hernesuuruseid pabulaid... Ükskõik, mida talle süüa pakkusin, põhjustas probleeme - küll läks kõht gaasidest punni, küll läks lööve hullemaks. Lapse nahk muutus hallikaks. Ei mäletagi kõike, lihtsalt nii palju asju oli korrast.

Jäin siis ise ka haigeks. Mul oli siis algstaadiumis rasedus ja see katkes. Ühel sõbrannal oli sama vana laps kui mu poeg, kes sai samal ajal vaktsiini, ka temal oli algstaadiumis rasedus, mis ka samal ajal katkes kui mul. Ilmselt saime lastelt siis tunnusteta punetised.

Mis oli kõige kurvem, arst ei tunnistanud midagi vaktsiiniga seonduvaks. Ta keeldus igasuguste uuringute tegemisest. Vaatas mind iga kord etteheitvalt, et justkui hädaldaks ilmaasjata ja otsis põhjendusi, miks ei ole vaja täpsemaid uuringuid teha. Lõpuks uute sümptomite ilmnemisel enam ei läinud arsti juurde, sest sealt mingit abi ei olnud loota. Hakkasin ka ise neid eirama, sest ka mulle omale hakkas tunduma, et ma lihtsalt juba kujutan ette… ja midagi teha niikuinii ei ole... Hiljem lugesin infolehte ja ei kujutanud midagi ette - kõik oli seal must-valgel kirjas. Siis ma ei teadnud, et võiksin ise kõrvalmõjudest kusagile teatada.

Ma oleksin pidanud ise pöörduma lastehaiglasse, kuid kuna perearst sinna ei suunanud, ei tajunud seda, et võiksin sinna ise minna. Selle asemel pöördusin Fertilitase lastearsti poole, kes tegi ferritiini ja kaltsiumi uuringud, et välja selgitada, miks laps hall on. Mõlemad testid olid korrast ära ja arst selgitas, et punaverelibled olid kahjustumas ning organism on hakanud kaltsiumi luudest võtma. Midagi muud ei leitud, mingeid põhjapanevaid uuringuid ka ei tehtud. Et siis täpselt ei tea, mis tal juhtus.

Lapsevanemal on võimalik märgata ainult sümptomeid, võimatu midagi tõendada, kui arst kaasa ei aita, tõsiselt ei võta. Arstid on varmad väitma, et juba sündis vigadega ja kumbki pool ei saa tõestada, kas see oli nii või mitte. Näiteks silmi ei saa kontrollida enne kui juba süstid peale tulevad, samuti me ei tea, kuidas ta oleks arenenud siis, kui ta poleks vaktsiine saanud. Me ei tea, kas kõne ja mälu mõjutatud sai, sest alla poole aastane laps ei räägi ja ei meenuta asju ning paljud kaheaastased ka ei räägi veel palju midagi, et võiks neuroloogilisi mõjusid objektiivsemalt hinnata. Mu poeg on saanud logopeedilist abi ning tema kõnest on vahel siiani raske aru saada. Millal kahjustus tekkis, keegi täpselt ei tea, kuid kahjustus tal on.

Minu silmad avas mu vennanaine, kes küsis, et kas ma ikka tean, mis vaktsiinides sisaldub. Mina teadsin, et vaktsiinides on vaid nõrgestatud viirus või bakter, kuid ei teadnud adjutantidest ja võõrvalkudest midagi või kuidas neid täpsemalt nõrgestatakse. Vennanaine soovitas minna Anu Hermlini loengusse, kus vaktsiinides sisalduvate lisaainete kohta täpsemalt räägitakse. Käisin sel ja olin shokis. Siis tahtsin teada, kas asi on ka nii. Läksin perearsti juurde ja küsisin infolehti. Ta neid mulle ei andnud, ütles ülbelt, et vaadaku ma neid netist. Mida ma muidugi ka tegin. Siis hakkasin uurima iga rida, mis infolehel kirjas oli ning sealt edasi tegin juba pika uurimistöö.

Emotsionaalselt oli raske. Tundsin, et kõik need arstid on mulle valetanud kogu selle aja. Olin vihane, et arstid ei järginud vaktsiini infolehel olevaid ohutusnõudeid ning jätkasid vaktsineerimist hoolimata allergiast ja muudest kaebustest.

Alguses tahtsin olla lihtsalt piisavalt informeeritud, et arst ei saaks mind taas haneks tõmmata, kuna ma ei ole piisavalt teadlik vaktsiinidega seonduvast. See oli mulle omamoodi kinnisidee ja mul oli raskusi ennast sellest välja rebimisega. Mu elukaaslane võimaldas mul asja uurida, kuid ei aidanud mul lõõgastuda ning pärast aastat võitlust lapse tervise pärast ja uurimistöö tegemist olin ise depressioonis ja läbi põlenud.

Käisime allergoloogi juures, kus tuvastati vaid väike kassi ja koera allergia ja minimaalselt piima vastu. Sisuliselt targemaks ei saanud. Kuid midagi toiduga seonduvalt valesti oli ning lasin lapsele Stelioris teha toidutalumatuse testid. Lasin need ka endale teha, sest imetasin last ning huvi pärast tegi need ka lapse isa endale. Selle tulemusena sai lapse isa oma artriidist lahti, kuid lapse olukord läks hullemaks, kuna tema menüüst sai väga palju asju eemaldatud ning alles jäid vaid väga happelised toiduained. Laps hakkas taas oksele ning oli kõhust lahti ning silmnähtavalt kaotas kaalu. Lõpetasime taas lastehaiglas tilguti all. Arstid ei leidnud mitte midagi. Kuidagi komistasin internetis surfates “pH ime” raamatu otsa ja seda tõepoolest viimasel hetkel. Juba haiglas olles hakkasin talle tegema aluselisi toite ning otsustasin teha täpselt nii, kuidas seal raamatus soovitati. Siis tuli läbimurre meie jaoks. Kuigi momendiks läks allergia hullemaks (mida oligi oodata), siis varsti kadus see ära, seedimine läks korda ja laps muutus silmnähtavalt tervemaks.

Täna sööb laps kõiki tavalisi toite, järele on jäänud ainult allergia mee ja maapähklite vastu mis siis löövet ja kõrvade sügelust põhjustavad ning kassi-koera ja tolmuallergia, mis astmaatiline reaktsiooni tekitavad. See allergia piirab näiteks vanaisa juures käimist, kellel on kassid. Silmadel on tugev pluss, ta vajab logopeedilist abi, kuid käib tavakoolis ja saab hakkama. Ma ei taha mõelda, mis oleks võinud juhtuda, kui oleksin vaktsineerimisega jätkanud, kui poleks avastanud, et vere pH on happeliseks muutnud ning allergeene kehast välja. Olen südamest tänulik Anu Hermlinile, kes selle loengu pidas ja mu kahtluseid kinnitas ning asja uurima suunas.

***

Hea lapsevanem! Kui kahtlustad, et sinu lapsel võib olla vaktsiinikahjustus, kirjuta oma lugu Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühingule. Soovi korral tagame anonüümsuse.