Lugu 50

Tere. Kirjutan algusest, tema sünnist kuni viimase hingetõmbeni.

2016.a üheteistkümnenda detsembri öösel, kell 2.55 sündis meie pere kolme poisi kõrvale üks imearmas plikatirts. Ta kaalus 3460g ja oli 50cm, pealtnäha terve ja tubli tüdruk. Sünnitus möödus kiirelt ja kergelt, vannis 3h15min. Sai haiglas kõik ettenähtud vaktsiinid. Haiglast kojusaamise päeval tuvastas lastearst südames kahinaid, misjärel saadeti kohe ülejärgmisel päeval Tartusse, kardioloogia osakonda, kus lastekardioloog tuvastas tal südames augu ja jäeti jälgimisele. Käisime kvartalis korra Tartus kontrollis, tehti ekg ja südameultraheli. Kõik oli stabiilne ja hästi, arst piiraguid ei seadnud. Peale igat vaktsiini oli laps alati rahutu, magas halvasti, ei söönud hästi, palavikuga ja rota tõttu oksendas ning kõhu lõi lahti, söögi tagasiheide muutus tihedamaks ja see oli ka siis kui tegelikult ei oleks pidanud enam seda olema, 7-kuuselt.

Elisabeth arenes aeglasemalt kui teised samas vanuses beebid, aga füsioterapeudi abiga jõudis kenasti arengule järgi ja kui ta sai 11kuu vanuseks, õppis ta tugede najal püsti tõusma ja nende najal käima. Ta oli ka füüsiliselt arengust maas, hakkas hiljem roomama, käputama, tugede najal püsti tõusma. Ning seda, kuidas ta tugede najal käima õppis, ma ei näinudki, meningiidi sepsis võttis ta mult enne ära.

Saabus detsember, käisime mängutoas tütre väikse sõbranna sünnipäeva tähistamas, sai 1a. Tol momendil ei olnud ühtegi märki, et temaga midagi kahtlast toimuda võiks, sest ta oli rõõmsameelne ja tubli nagu ikka ta oli olnud enne. Aga järgmise päeva varahommikul kella poole 5 aeg tõusis tal kõrge palavik, andsin palavikualandajat, see natuke aitas. Magasime edasi. Ärkasime hommikul ja seis oli sama, kõrge palavik, mis taandus taaskord kui rohtu sai. Ma ei osanud veel kahtlustada midagi, sest tal tulid tagumised suured hambad, kõik 4 korraga ja arvasin, et sellest. Asi muutus kahtlaseks kui natukese aja pärast oli uuesti kõrge palavik, sel korral koos oksendamise ja kõhulahtisusega. Kahtlustasin kõhugrippi, sest see oli selline aeg, kus võis selle saada. Lõuna aeg tütar sõi kenasti ja oli vaatamata kõrgest palavikust heatujuline. Muutus toimus peale lõunat kui ta lõunaunne panin. Vahetasin mähet, märkasin rindkerel löövet. Perearstiga konsulteerides, soovitas viimane, et kui õhtuks muutusi pole, tuleb emosse minna. Minu ema süda aimas halba, pakkisin ta kokku, hälliga autosse ja haiglasse. Haiglasse jõudes pandi meid ootele palatisse, aga seis oli juba hull, huuled läksid tütrel siniseks. Võtsin sülle ja tormasin koridori ning lõin lamenti. Siis läks arstidel kiireks, minul silme eest mustaks ja ma ei mäleta, mis toimus... Mäletan vaid tema valusööstudest tulenevaid hõikeid ja lubasin talle, et mis ka ei juhtuks, ei jäta teda ma. Õhtupoolikul kaotas ta teadvuse ning hingamine seiskus, ta suri mu käte vahel. Arstid ajasid mu saalist välja, alustasid elustamist, kutsuti ka reanimobiil, Tartust, mis tuli Viljandi 2h aega! Pärast seda kui reanimobiil ka elustas mu tütart, teatas selle arst, et nad tegid kõik, aga ei õnnestunud tütre elu päästa. Saime hüvasti jätta ja läksime koju, poegade juurde, et neile ja teistele edastada info. Lahkamistulemusel oli surmapõhjuseks märgitud lihtsalt hingamispuudulikkus. See, et see meningiidibakter oli, sain ma teada telefonitsi kui helistasin ja küsisin täpsemalt, mis põhjustas selle hingamispuudulikkuse.

***

Hea lapsevanem! Kui kahtlustad, et sinu lapsel võib olla vaktsiinikahjustus, kirjuta oma lugu Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühingule. Soovi korral tagame anonüümsuse.