Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühing
Lugu 40
Tere, saadan teile oma loo.
Minu teine laps sündis Soomes ja lasime talle esimese eluaasta jooksul teha kõik vaktsiinid. Hirm haiguste ees oli lihtsalt niivõrd suur, et ei hakanud isegi mõtlema üldse, kas vaktsineerida või mitte. Olin täielik vaktsineerimispooldaja! Isegi oma esimesele lapsele tahtsin Eestis osta meningiidi vastu vaktsiini, sest ise lapsena meningiidi tõttu koomas olnuna kartsin seda haigust jällegi väga. Perearst suhtus aga mu soovi negatiivselt ja tasuline vaktsiin jäi tegemata. Mõtlesin tookord, et ju võimalus meningiiti haigestuda on ikka nii väike ja perearst teab üldse neid asju kindlasti paremini kui mina.
Ka teise lapsega usaldasin arste Soomes edasi. Esimesed elukuud oli beebi nii rahulolev. Mida rohkem aeg edasi läks, seda virilamaks ta muutus. Väga varakult tekkisid ka kõrvapõletikud, mis jäid aastateks korduma ja panid arsti lõpuks arvama, et on vaja šundid kõrva panna. Ma ei olnud sellega nõus ja kõrvapõletikud lõppesid mingi aja pärast ise (ei andnud ka antibiootikumi viimastel kordadel enam).
Viiekuusena vaktsineerimisele järgnes kohutav köha, mis kestis ikka päris kaua. Sai mitu korda arsti juures käidud ja kuna analüüsid olid korras, saadeti koju jälgimisele lihtsalt. Köha taandus ise. Nüüd tagantjärele arvan, et see oli läkaköha, mis oli tingitud siis just hiljuti tehtud vaktsineerimisest.
Kui laps sai aastasena kolm vaktsiinisüsti korraga (üks neist kolmikvaktsiin), muutus ta pärast väga virilaks ja ei võtnud enam jalgu alla (süstid sai ka reitesse), olin täiesti hirmul. Esimest korda jõudis siis alles kohale, et vaktsiinid võivad ka halba teha. Päev möödus lohutamise ja imetamisega. Uskusin, et rinnapiima andmine võib olukorda leevendada kuidagi. Järgmine päev laps kõndis ja ka mängis, aga ei rääkinud enam. See ei saanud olla lihtsalt juhus.
Ta oli nagu unustanud absoluutselt kõik sõnad, mida juba oskas! Hakkasid ka esinema nn hood, kus ta lihtsalt pikali viskas ja röökis. Ka öösiti röökis! Ärkas lihtsalt üles nutuga ja nuttis mitu tundi jutti! Ma siiamaani imestan, et keegi lastekaitset kohale ei kutsunud.. Ja pärast nutuhooge tal und ei tulnudki enam öösel. Võis lihtsalt multikat vaadata või mängida omaette lausa hommikuni välja.
Üksinda "mängis" ka päeval ta tunde. Lemmiktegevusteks oli puslede kokkupanemine ja mänguasjade rittaladumine (suuruse järjekorras), kujundite moodustamine.. Kodust väljumine oli lihtsalt katastroof. Riietumise ajal vehkis pikali maas ja röökis. Kui keegi külla tuli, jooksis oma tuppa peitu. Lasteaias kohanemine oli väga raske (läks kolmeaastaselt) ja mingil hetkel määrati ka tugiisik talle, kuna keeldus ühistegevustes osalemisest. Ka peod ja pildistamised olid väga stressitekitavad.
Toidu osas oli samuti laps valiv. Lasteaiast saadeti laps ka arstlikku kontrolli, kust edasi suunati meid psühholoogile, kuhu me ei läinudki. Traumade juurde tekitamine ei tundunud mu jaoks õige lahendusena. Arste samuti ei usaldanud enam. Kuna vahetasime ka elukohta, siis keegi tagant ei surkinud. Võtsin eesmärgiks lihtsalt last toetada, julgustada ja tema jaoks alati olemas olla.
Praegu on minu poeg seitsmeaastane ja läks ka nüüd esimesse klassi. Ta on siiani selline paindumatu, aga ajaga on tulnud juurde palju julgust ja pealehakkamist. Ma olen lihtsalt nii tänulik, et pöördumatuid kahjustusi ei tekkinud ja ei julge enam iial uuesti seda riski võtta, et taas vaktsineerida oma lapsi.
Kaks esimest last on saanud kõik esimese eluaasta vaktsiinid, aga nüüd kevadel sündinud kolmas laps ei ole saanud siiamaani ühtegi ja ei saa ka edaspidi, sest hirm vaktsineerimise ees on nüüd ka väga suur!
***
Hea lapsevanem! Kui kahtlustad, et sinu lapsel võib olla vaktsiinikahjustus, kirjuta oma lugu Vaktsiinikahjustusega Laste Vanemate Ühingule. Soovi korral tagame anonüümsuse.